Linnades ja selle ümbruses asuv maaalune terastorustike võrk asub küllalt keerulises korrosioonikahjustusi põhjustavas keskkonnas – alalisvoolu transport, pinnasest tingitud korrosioon, ühe firma ükskõiksus teise firma vara vastu jne. Kõik need tegurid, nii üksikult kui ka koos, loovad soodsad tingimused korrosioonikahjustusteks.
Linna kitsastel ja tiheda liiklusskeemiga tänavatel on pidevalt näha kaevetööde teostusi, mis on tinginud terastorustike purunemisest korrosioonikahjustuste toimel.
Viimased 20 aastat on korrosioonist tulenevate kahjustuste vähendamiseks linnades ja ka väljaspool linnu pööratud väga erinevatel põhjustel vähe tähelepanu.
Enne Eesti taasiseseisvumist kehtisid SNIP`id ja GOST`id, milledega oli teraskonstruktsioonide katoodkaitse nõuded riiklikult seadustatud.
Tänapäevased standardid on soovitusliku iseloomuga, kuni neid ei ole lähteülesandega kohustuslikuks muudetud.
Võib täie kindlusega küsida : Miks teostada terastorustiku remonti täna, kui seda tööd on võimalik edasi lükata 5, 10 või isegi enam aastat?
Eelisoleeritud ja lekkekontrolli süsteemiga varustatud uuel torustikul on suured eelised vana torustiku suhtes, kuid ka sellel süsteemi paigaldamisel võib tekkida probleeme, eelkõige vahelduval paigaldusel.
Tõhus meetod terastorustike korrosioonikahjustuste piiramiseks on katoodkaitse.
Katoodkaitse võimaldab teoreetiliselt korrosioonikiirust vähendada kuni 30 korda!
Kui me praktikas saavutame 10 kordse korrosioonikiiruse vähendamise oleme ka võitjad.
Loodan, et see lühiülevaade katoodkaitse eelistest ja võimalustest annab Teile orientiirid, mis võimaldavad minimaalsete kulutustega saavutada maksimaalse kokkuhoiu nii uutes investeeringutes kui ka olemasoleva võrgu säilitamisel ning ekspluateerimisel.
On ju päevselge, et iga kaevetööga linnas kaasneb liiklustakistus ja teekatte taastamistööde puudused ilmnevad alles hiljem ja ega ka väljaspool linna toimi torustiku remont probleemideta.
Aare Pernik