Ajalooline tagasivaade katoodkaitsele

Esmakordselt kasutati katoodkaitset 1824. aastal, kui inglise keemik Sir Humphrey Davy tegi ettepaneku ühendada laevakere vaskkate tsink- või raudplaatidega. Sellega vähenes laevakere korrosioon merevees.

Alates 19. sajandi algusest tehti igasuguseid katseid, et kaitsta allmaatorustikke trammide uitvooludest tingitud korrosioonist.

1924. aastal avastas U.R. Evans korrosiooni elektrokeemilise olemuse. Peale seda hakati, eriti Ameerika Ühendriikides, süstemaatiliselt uurima torustike katoodkaitset.

1928.aastal leidis Robert J. Kuhn erinevate terastorustike potentsiaalide mõõtmiste tulemuste hindamisel, et potentsiaali langus väärtuseni –850 mV, möödetud küllastunud vask/vasksulfaat-elektroodi suhtes, pidurdab korrosiooni praktiliselt täielikult. Nende katsetustega ta praktiliselt tõestas, et kaitsepotentsiaali –850 mV puhul on teras pinnases kaitstud korrosiooni vastu.

Belglane Marcel Pourbaix koostas 1945. aastal Nernsti  võrrandi abil tasakaaludiagrammi, millel ta näitas piirkonna, kus metallide potentsiaalid vees ja elektrolüüdilahuse pH väärtused on stabiilsed. Samuti näitas ta termodünaamika vahendusel, millistel tingimustel raud kontaktis veega jääb stabiilseks.

Wagneri kineetilist efekti arvestades vastavad teoreetilised kaitsepotentsiaalid R.J. Kuhni poolt saadud praktilistele tulemustele.

  1. aastate algusest leiab katoodkaitse laialdast kasutust kõikidel tööstusaladel.
    Eestis võeti katoodkaitse kasutusele 1950. aastate keskpaigas gaasitorustikel.


Kaheksakümnendate aastate keskel oli hinnanguliselt terase korrosioonist põhjustatud metalli kadu NSVL territooriumil 4 miljonit tonni aastas.