Katoodkaitse olemusest

Suurem osa kasutatavaid metalle ei esine looduses algses vormis, vaid nad on toodetud keemiliste ja elektrokeemiliste protsesside teel maakidest, kusjuures nad on muutunud oksiidideks, sulfiidideks, karbonaatideks või muudeks ühenditeks.
Kuna nende tootmisel kasutati enamasti endotermilisi reaktsioone, ei ole suurem osa kasutatavatest metallidest piisavalt püsivad. Vee ja hapniku toimel oksüdeeruvad nad jälle ja pöörduvad aeglaselt tagasi oma algsesse vormi. Füüsilised ja keemilised mõjud, nagu mehaaniline koormus, temperatuur, heterogeene struktuur, kontsentratsiooni erinevused, uitvoolud jne. võivad seda protsessi kiirendada.

Lagunemisprotsessi, mida nimetatakse korrosiooniks, võib vältida kahe meetodi abil, mida nimetatakse olenevalt kasutatavatest vahenditest passiivseks ja aktiivsaeks kaitseks.

Aktiivse kaitse all mõeldakse katoodse korrosioonikaitse kasutamist  (katoodkaitset).
Passiivne kaitse on metallipinna isoleerimine elektrolüüdilahusest orgaanilise või anorgaanilise kattega.

Katoodkaitse rakendamisel liigub kaitstava rajatise, elektrolüüdilahuse ja anoodi vahel alalisvool, mis tekitab metalli ja elektrolüüdilahuse piirkihil elektrokeemilisi reaktsioone.
Kui potentsiaal metalli ja elektrolüüdi vahel on kaitsevoolu tagajärjel vajalikul määral madalamaks muutunud, siis oksüdeerumisprotsess katkeb ja metall on katoodselt kaitstud.

Korrossioon toimib sõltumatult riigikorrast 🙂